kolmapäev, 28. september 2016

MADISE INSPIREERIV LUGU

Tekst: Natalja Tšerepanova
Fotod: Madis Marki erakogu 

Kohtusin Madisega esimest korda 2011 aastal. Sel ajal oli Madis kinnisem ja ta suureks unistuseks oli karkudel kõndida. Neli aastat hiljem on mul hea meel tõdeda, et ta kõnnibki juba enamuse ajast karkudel ning kinnisest poisist on saanud avara mõtteviisiga noormees, keda kuulates jõuan lihtsa, kuid sügava tõeni - see inimene on tulest ja veest läbi käinud. Ta teab, mida räägib ja oskab seepärast ka teisi oma kogemusega aidata. Madis on minu jaoks ülimalt aus ja inspireeriv.

Madise (23) lugu sai alguse tegelikult enne, kui noored hakkavad tõsisemalt mõtlema selle üle, kes neist võiks saada. Madis sündis täiesti terve lapsena ning mitte miski ei andnud märku varitsevast saatuselöögist, mis jätab väikese, üheksa aastase poisi ratastooli.
See päev muutis mu elu igaveseks. Ühe õnnetuse tagajärjel kaotasin ma võime kõndida ja koos sellega ka suure osa oma lapsepõlvest. Paljud aastad möödusid oma varasemat elu taga nuttes või siis virtuaalmaailmas, mis oli minu jaoks ainuke koht, kuhu sain põgeneda. Käisin ära väga sügavas ja masendavas augus, kuid kui põhja puudutasin, leidsin äkitselt endas soovi elada, või vähemalt lootuse, et küll kõik läheb paremaks. Hakkasin elu teise pilguga vaatama, positiivsemas võtmes,“ meenutab Madis. „Palju abi pakkusid kingiks saadud eneseabiraamatud ja saatusekaaslaste märkamine, kes oma eluga hästi toime tulid,“ lisab Madis. Suurem muutus toimus tema elus siis, kui ta kolis Rakvere lapsepõlvekodust Tallinnasse, läks ülikooli ja hakkas iseseisvat elu elama.

Ülikooli aeg on mind väga palju aidanud. Kool on mind palju toetanud, et saaksin olla siin, kus ma praegu olen,“ on Madis tänulik. „Kuigi ma ei tunne hingelähedast sidet erialaga, mis kevadel IT Kolledžis lõpule jõuab, olen siiski plaaninud kõrgkooli lõpuni käia ja ei kahetse absoluutselt, et tulin siia õppima,“ on Madis eneses kindel.

Erinevad uksed
Minu ees on praegu hästi palju uksi lahti. Oleneb, mida ma endas kasvatan. Kõik teed on avatud. Iga inimene võib vabalt kasvatada oma kirge ja olla ise oma aja peremees,“ on Madis kindel. Madise üks põhitegevus praegu on kirjutamine. „Hetkel kirjutan raamatut sellest, mida ma elust õppinud olen“ jutustab ta. Lisaks kirjutamisele on Madis avastanud enese jaoks ka muusika. „Mulle tuli justkui suur visioon tegeleda muusikaga, näiteks laulda, kuigi ma pole kunagi seda teinud. Okei, tegelikult olen omaette laulnud küll ja kaks korda isegi karaokes laulnud,“ naljatleb ta ning jätkab „Inimene tegelikult teab, mida ta teha tahab, ta lihtsalt kaugeneb sellest igapäeva möllus,“ räägib Madis. Nüüd käib ta laulmas kooris ning võtab eratunde lauluõpetaja juures. Lisaks võtab ta ka viiulitunde „Laulmine on mu jaoks justkui enese avamine ja hirmude ületamine. See annab väga palju energiat. Ma lihtsalt tundsin, et tahan seda teha ja avastasin, et see tuleb mul väga hästi välja. Isegi mu perekond imestas ja imetles, kui ma nende ees suvel esimest korda laulsin,“ naeratab Madis. Ning tõdeb, et hirmude ületamine ja enese avamine muudab kõike. „Lähedased ei tunne mind enam äragi“ räägib ta. „Hirmud piiravad inimese tegelikku olemust. Ma näen, et inimeste potentsiaal on tegelikult väga suur. Inimesed saaksid teha rohkem!“ on Madis veendunud.

Su elu on su enda kätes

Võtsin elu oma kätte ja hakkasin seda looma. Näiteks mu sees oli suur igatsus ja ma olin kurb, kuna ei saanud suhelda piisavalt inimestega, kes mind hingeliselt mõistaksid. Selle asemel, et oodata, et keegi kuhugi kutsub või midagi korraldab, otsustasin ma mugavustsoonist välja tulla. Lõin Facebookis grupi inimestega, kes on huvitatud toortoitumisest (kuna ka see mind ennast huvitab) ning ühistest kohtumistest. Hakkasime koos käima ja rääkima erinevatel eluteemadel,“ jutustab Madis ja lisab „minu jaoks oli väga üllatav, kui avatud on inimesed ja kui palju need kohtumised ka kõiki teisi aitasid. Tänapäeva ajastul midagi korraldada või inimesi kokku saada on üllatavalt lihtne. Mul on enda üle väga uhke tunne, et ma julgesin seda teha. Minu jaoks oli see suur väljakutse. Aga nüüd ma näen, et kui inimesel on idee või huvi millegi vastu, siis tuleb ise võimalusi luua!“

Madise suureks toeks on olnud tema sõbrad. „Mind on hästi palju aidanud koostöö ühe hea sõbraga. Näiteks suvel panime Google spreadsheeti mõlemad omad harjumused, ülesanded üles ning hakkasime igapäevaselt neid täitma, et kui palju on kellelgi tehtud. See võiks tunduda raamidesse minemine, kuid mind aitas see tohutult edasi - distsipliin on märksõna,“ jutustab Madis. „Distsipliin annab vabaduse - inimene teeb seda, mida ta päriselt teha tahab ega lase oma fookusel ega energial lihtsalt tühjusesse kaduda,“ on Madis selles meetodis veendunud.

Madis osales ka tõsielusaates „Piire ületades“ ning reisis üksinda 5 kuud Portugalis. „See kõik tegi julgemaks ja muutis mind,“ räägib Madis. „Kui inimene ei püsi oma mugavustsoonis, avastab ta maailma ja ennast. Justkui väikesed muutused, aga see kõik kasvatab ja sa jõuad selleni, kes sa oled ja mida sa tulid siia tegema,“ lisab ta inspireerivalt.


Esimese sammu teekond

Alguses on palju vabandusi, kuni inimene pole näinud, milleks ta on võimeline. Elus on kõige raskem teha esimene samm, sest meie vanade harjumuste vastupanu on suur. Peab rakendama palju tahtejõudu, et see samm ära teha,“ õpetab Madis omaenda kogemusest. „Alguses ongi raske ja valus. Ja ma mõistan, miks inimesed ei taha seda alguse raskust. Inimene tahab kogu aeg vaid naudingut, ei taheta pingutada. Aga loodus on loodud kogu aeg muutuma. Meie aga kardame neid muutusi,“ jutustab Madis mõtlikult.

Madise kogemuse põhjal üks suurmaid elutõdesid on see, et kõik kogu aeg muutub. „Selline arusaamine muudab elu kergemaks. Inimene ei hakka sellisel juhul madalseisusid oma peas kasvatama suuremaks ega süüdistama teisi, vaid teab, et ka see läheb üle,“ ütleb Madis.

Mis selle tööle minemisega siis on?
See on hästi suur sotsiaalne surve, et inimene peab klassikaliselt tavalisele töökohale minema,“ räägib Madis. „Mind ka vaatab suguvõsa ja perekond natuke altkulmu ja ootuses, et millal ma nüüd tööle lähen,“ lisab ta. „Aga minu meelest on hoopis nii, et inimene läheb tööle, sest ta tahab midagi teha. Ta ei taha tühjuses olla. Ja kui inimene ei tegele oma hingelähedaste teemadega, siis ta peabki tööle minema, et väljuda mitte millegi tegemise tühjusest. Samas on inimesel alati valik, kas minna tööle või leida endas see hingelähedane tegevus,“ sõnab Madis sügavmõtteliselt ning lisab, et inimesed võiksid rohkem lugeda erinevaid inspireerivaid lugusid tavalistest inimestest üle kogu maailma, kellel on hingelähedane amet/eriala/tegevus suurepäraselt õnnestunud.


MADISE 7 SOOVITUST
  • Kasuta vaba aega mõistlikult, mitte lihtsalt tööstressi maandamiseks. Loe näiteks nende inimeste lugusid, kes on olnud samas olukorras nagu sina ning kes on oma kire leidnud ja eesmärgid saavutanud!
  • Avarda oma silmaringi - kõik on võimalik!
  • Saa aru, et aeg sind ei päästa. Ära lükka midagi edasi, vaid tee seda kohe!
  • Vaata ja tunneta, mis siis saab, kui sa ei muuda midagi oma elus. Kui sulle tulemus ei meeldi, siis vii esimesed muutused võimalikult kiiresti sisse!
  • Kindel otsus, et ma teengi midagi teistmoodi, on see, mis viib edasi.
  • Teadlikkus on kõige suurem tugi sellel teekonnal ja teadlikkuse hoidmisega tuleb kogu aeg jooksvalt tegeleda!
  • Ära võitle praeguse olukorra vastu. Võta sellest parim!


Vaata ka neid! Edasijõudnute videod:

kolmapäev, 7. september 2016

Katrè inspireeriv lugu



Katrè Eesmaa (27) leidis oma tee veidi aega pärast poja sündi. Enne lapseootele jäämist töötas Katrè tegevjuhi assistendina firmas, mis importis Itaalia toiduaineid. Töö oli huvitav, kuid väga stressirohke ja koormus oli suur. Juba siis tundis Katrè, et nii pole päris õige, kuid head lahendust ta ka ei teadnud. „Lapseootele jäämine ja lapse sünd tulid minu ellu väga õigel ajal,” jutustab Katrè.

Poja esimesel eluaastal pühendas Katrè ennast täielikult lapsele. „See sobis mulle ja nautisin neid hetki, kui laps magas ja ma ei teinud mitte midagi,” räägib Katrè. Kui laps sai üheaastaseks, toimus Katrè erialases valdkonnas murrang. „Hakkasin uuesti joonistama ja mul avanes justkui „kolmas silm”. Joonistamine meeldis mulle nii väga. Teadsin ühel hetkel täpselt, mida hakkan edasi tegema,” meenutab ta.

Katrèl on väikesest peale olnud loomulik kunstianne. Ka tema kõrgharidus on kunstivaldkonnas – ta on lõpetanud sisearhitekti eriala. Kuigi erialast tööd ei ole Katrè teinud, tunneb ta siiski, et õpingud olid tema jaoks väga vajalikud ja ta ei kahetse, et just selle eriala valis.

Mida siis Katrè praegu teeb?


Mul on praegu loov töö ‒ graafiline disain ja illustratsioonid. Teen kujundustöid, ettevõtete logosid, loon identiteeti,” räägib Katrè õhinaga. Katrè pidi selleks looma ka oma osaühingu. Kuigi joonistama hakkamine läks Katrè jaoks libedalt, võttis ettevõtte loomine ja selle põhiliste toimimisviiside tundmaõppimine alguses aega. „Istusin internetis ja lugesin selle kohta, kuidas oma ettevõtet luua, kuidas raamatupidamist korraldada jms,” jutustab Katrè. Siiski läks kõik libedalt ja praeguseks on Katrél juba aasta toimiv ettevõtte.

Minu suureks tugisambaks on abikaasa, kes julgustab ja annab mulle võimaluse olla lapsega kodune ka peale emapalga lõppu ning luua endale klientuur ja stabiilne sissetulek,” märgib Katrè tänulikult. Ta lisab, et ettevõtte esimesel aastal pole mõtet suuri kasuminumbreid oodata, kasvamine ja arenemine võtab aega. „Olen siiski rahul ja õnnelik. Ma usun tõsimeeli, et kui naine on õnnelik, siis on ka mees õnnelik ja laps õnnelik ning hindan väga seda võimalust, mis mul on – võimalus pühenduda lapsele ja samal ajal tegeleda oma hobiga ehk joonistamisega ning sellega ka sissetulekut teenida,” märgib Katrè.

Mis aitas Katrèl südamelähedase kutseni jõuda?

Mind aitas aeg, mil olin lapsega kodune ja oli palju aega mõelda,” meenutab Katrè. Ta lisab, et tema arvates on värsketel emadel lapsega kodus olemise periood kõige parem aeg, et oma elus midagi muuta ja mingis valdkonnas otsast alustada.

Palju on neid emasid, kes ei taha vanale ametikohale tagasi minna. Katrè usub, et inimesed oskavad väga palju, nende sees on väga palju, aga nad ei proovi. „Nad tahavad, et asjad tuleksid kergelt ja võib olla vanale ametikohale tagasiminek ongi kergem tee, kuid kas inimesed on seal ka õnnelikud? Minu meelest on kõige tähtsam, et inimene oleks õnnelik,” lisab ta.

Katrè muutunud väärtushinnangud on teda samuti palju aidanud. „Ma olen õppinud väärtustama väikesi asju. Hakkama võib saada palju vähemaga ja kulutama ei pea üldse palju. Lapse ja joonistamise kõrvalt mul polegi näiteks aega käia kaubanduskeskustes raha kulutamas,” märgib Katrè lõbusalt. Samuti lisab ta, et uue asjaga alustamisel peab olema valmis ennast mõneti ohverdama ja mingitest asjadest loobuma. „Kas või magamata öödest,” ütleb ta naerdes.

Laps ja pere on Katrèl esikohal. „Peale lapse sündi tahtsin lapse jaoks võimalikult palju olemas olla. Seepärast ei tulnud kõne allagi, et laps läheb peale minu emapalga lõppemist lasteaeda ja mina tööle, otsisin muid võimalusi,” jutustab Katrè. Nüüd on Katrè oma elukorraldusega väga rahul. „Kaheaastane poeg on minuga kodus, tööd teen õhtuti, kui mees jõuab koju, ja päeval, kui laps magab. Kui laps on üleval ja oleme kahekesi, siis pühendun täielikult temale. Nädalavahetustel on pereaeg ja mõnikord õhtuti jätan ka töö tegemata ning lähen mehe ja lapse seltsi,” kirjeldab Katre uut ajakasutust.

Mida Katrè soovitab inimestele, kes tahavad leida oma elus uut väljundit?

Katrè arvates on inimesele eneseleidmise aeg väga tähtis. „Isegi kui sa oled sassis nagu kapsad ja mulgipuder, kui eemaldud tavapärasest olukorrast, siis tulevad uued mõtted ja lahendused,” räägib ta. Siinkohal ta märgib, et lastega kodus olevatel emadel ongi elumuutust lihtsam teha kui kontoritoolil istujal. „Tööl käies ei teki aega, et lihtsalt mõelda ja tunnetada,” lisab ta.

On inimese enda valik, kas ta elab etteantud reeglite järgi või loob oma elu ise. Tänapäeval on nii palju võimalusi ümberringi. Ma usun siiralt, et igaühe õnn on ikka enda teha,” räägib Katrè ja lisab, et kuigi öeldakse, et inimesed ei muutu, siis tema kogemus näitab, et muutuvad küll.

Katrè 4 soovitust, et leida südamelähedane väljund:

* Katseta ja proovi. Mis iganes sul pähe tuleb, võta kätte ja proovi järele. Kui ei õnnestu või tundub, et pole sinu jaoks, siis ära heida meelt ja proovi järgmist asja.
* Vaata raamidest väljapoole. Ära karda, ära anna hirmudele alla. Jällegi ‒ proovi! Näiteks mina olen väga vastuoluline inimene, ühelt poolt olen süsteemne ja kõik peab kindlalt paigas olema ning teisalt olen loov ja kunstihingega. Nii et ära piirdu oma ametipositsiooni või diplomiga või endale teadatuntud iseloomuomadustega – sinus võib palju rohkem peidus olla, kui sa siiani oled osanud arvata.
* Kui sa millestki unistad, siis püüdle selle poole, kas või samm-sammult, aga liigu võetud suunas.
* Ületamatuid raskusi ei ole, kõik on mõtlemises kinni. Alati on lahendus ja tihti on neid isegi mitu.

Lõpetuseks toob Katrè tähendusliku metafoori väikelaste mängust: kui oled ümmargune klots ja pead ruudukujulisest august sisse minema, ent samal ajal on kõrval ka ümmargune auk, siis miks sa ei lähe ümmargusest august?

Katrè tegemistega saad ennast kurssi viia:

Tekst: Natalja Tšerepanova
Fotod ja graafika: : Katrè veebileht, FB, erakogu